Idülli otsingud

Tütar galerii, Tallinn

13.05 - 01.07.2023

​

Otsimine seostub silmapaariga, mis edasi-tagasi ja siia-sinna liikudes ümbrust uurib. Otsimiseks võib ka asju üles tõsta või neid toas ringi liigutada. Harvem juhtub, et otsitava leiab lõhna (kui pole just vihjet, et otsitav on seotud toiduga), kaalu või katsumise järgi. Meie parim ja esmane abivahend millegi leidmiseks on aga endiselt omaenda silmad.

Marcel Proust pani kirja ühe otsingu loo, mis on nüüdseks jäädvustatud meie kultuurilukku. Proust püüdis mitme aastakümne jooksul jäädvustada mööduvat aega. Tema kirjeldust sellest, kuidas madeleine’i-koogikeste maitse manas talle ette lapsepõlve aistingud, on sageli kasutatud suurepärase näitena tahtmatu mälu toimimisest.

Prousti „A la recherche du temps perdu“ („Kadunud aega otsimas“) on esmajoones tema elutöö. Olgu koogikeste kirjeldus kui tahes meeldejääv, tema teose olulisus peitub siiski milleski enamas. Selles on nimelt erakordselt hästi tabatud otsimise iseloom, millel sageli polegi selget lõpp-punkti. Katrin Piile pühendub oma kunstis sarnase intensiivsusega otsingutele, mis ei jõua tõenäoliselt kunagi sihile. Galeriis Tütar püüdis kunstnik leida ja jäädvustada puhkepausi, hetke, mil keskenduda hingamisele, vaikusele ja rahule. See on lahutamatult seotud maalikunstiga, mille üks väljund on vaikelu kujutamine ehk nature morte.
 

Ometi ei ole miski kunagi täiesti paigal. Iga elutu ese kannab endas ühel või teisel moel mingisugust tegevust: sel on oma ajalugu, seda sorteeritakse, eksponeeritakse ja taasavastatakse. Piile näitus kombineeris erinevaid teoseid, et kujutada aktiivset loomeprotsessi. Pritsmed ja panged heitsid valgust kunstniku töömeetoditele. Kõige huvipakkuvam on Katrin Piile kunstnikunatuurist õhkuv rahutus. Piile on oma loomeprotsessiga lakkamatus kirglikus diskussioonis. Tema hüperrealistlikud taiesed on täis sihilikke vigu ja puudusi. Korrapärastel ruudukujulistel lõuenditel kujutatakse kortsus paberit, mis on maalriteibi tükkidega seinale kinnitatud. Tema põhjalikus juurdlemises ja eneseanalüüsis väljendub teatav pakilisus. See aitab teosega suhestuda ja mõjub enesekindlalt.
 

Kui usaldame ennekõike oma silmi, siis Piile pani vaataja nägemismeele tõeliselt proovile. Ta kandis lõuendile ühe pildi ja maalis seejärel sama pildi uuesti, kuid tegi seda sammukese eemal või pisut rohkem vasakult vaadates. Nii moodustus omamoodi tõlgenduste teerada. Lisaks muule oli näitusel üleval maalid tapeetidest. Üldjuhul on tapeedil juba niigi midagi kujutatud (lehed, roosiõied või muu muster), aga see kipub olema kohmakavõitu masstoodang. Piile loomingut on võimalik kirjeldada parafraseerimisena, sest miski ei ole päriselt identne. Mis siis ikkagi toimus neid pilte eraldavas ruumis? Esile kerkisid funktsionaalsete tarbeesemete ja nende mitmekülgsete tõlgendustega seotud küsimused, samuti konteksti mõju.

 

„Idülli otsides“ mõjus rahuoaasina, milles võis aimata teatavat püsimatust. See väljendas seost praktiseerimise ja eksponeerimise vahel. Katrin Piile andis vaatajale võimaluse peatuda ja puhata, aga see paus sündis lakkamatu ja lõputu (lõppu soovimatagi) loomistsükli tulemusena ning kahekõnes maalimiseks kasutatavate vahenditega. Kokkuvõttes oli Piile kogu näituse üles ehitanud vaikeluna.

 

Laura De Jaeger, mai 2023